Meniere`i infoleht

Lugupeetud lugeja.See koduleht räägib kõrvakohinast e. tinnitusest ja Meniere`i haigusest ning nendega toimetulekust. Huvi korral võib võtta koostajaga ühendust.

Kontakt [email protected]

Koostaja Heinar Kudevita


Osakondade asukohad ja kontaktid

Ühingu asukoht ja kontakt



Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing

Tallinna osakond

Toompuiestee 10, 10137 Tallinn

Eesti Vaegkuuljate Liidu kabinetis 208 teisel korrusel

Konsultatsioonid:

iga kuu teine teisipäev kella 13.00 - 15.00

iga kuu viimane teisipäev kella 17.00 - 19.00

Ühingu koosolek:

iga kuu viimane teisipäev kella 18.00 - 19.00

NB! juunist augustini vastuvõttu ja koosolekuid ei toimu


Reg.kood 80324194

[email protected]

A/arve EE582200221051948521  Swedpangas






Kodulehed

 

Eesti Vaegkuuljate Liidu koduleht  http://www.vaegkuuljad.ee/

Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu koduleht  http://www.tinnitus.ee

Soome Meniere Liit http://www.suomenmeniereliitto.fi/index.php

Soome Tinnitusühing http://www.tinnitusyhdistys.fi/index.php

Austraalia Meniere`i Ühingu koduleht  http://www.menieres.org.au/

Arkansase Ülikooli Prosper Meniere`i Ühing http://www.prospermeniere.com/prosper_contact.asp

Kasulikku lugemist

Järgmised leheküljed sisaldavat huvitavat informatsiooni. Mis aga puutub soovitatud dieetidesse, siis nende puhul tuleb appi võtta kaine mõistus

http://web.zone.ee/silicium/Sissejuhatus.htm

Ajaloost

Prantsuse arst Prosper Ménière nimetati 1838. aastal suure kurttummade Instituudi (Institut des Sourds-Muets) direktoriks Pariisis. Sellele töökohale jäi ta kogu oma ülejäänud eluks. Juba enne seda oli ta eriti huvitatud sisekõrvahaigustest  ja esitas oma nägemused kirjalikult Prantsuse Meditsiiniakadeemiale 1861. aastal. Ménière ei püüdnud selles määratleda konkreetset haigust, kuid tema eesmärgiks oli veenda oma arstidest kolleege, et sümptomid, nagu pearinglus, kuulmislangus ja tinnitus on omavahel seotud ja tõenäoliselt põhjustatud sisekõrvahaigusest. See oli revolutsiooniline ja väga vastuoluline mõte, mille vastu oli enamik tema kolleege. Ménière`i ajastul peeti kõrva ainult kuulmiselundiks ja oletati, et tasakaaluhäired ehk vertigo olid sarnased epilepsiahoo ja insuldiga, mille kohta arvati, et need on põhjustatud ebanormaalselt kõrgest verekogusest ajus. Eelistatud meetodid nende haiguste raviks olid aadrilaskmine ja kaaniravi, meetodid, mille kohta Ménière väitis, et need toovad sellisel juhul rohkem kahju kui kasu.

 


 

Minu isiklikud kogemused Meniere`i haigusega
                                                                                                              Minust                                                                  

Olen 75-aastane mees, pensionär. Esmakordselt diagnoositi mul Meniere`i haigus 1980. aastal. Nagu sellele haigusele omane, tekkis esimene haigushoog eelnevate tundemärkideta. Esmakordne kogemus oli hirmutav, kuna mingit põhjust ei osanud aimata. Õnneks kestis see küllaltki lühikest aega. Nimekas kõrvaarst, kelle juurde samal päeval pöördusin, ei osanud leida mingit põhjust, kuid Pelgulinna polikliinikus diagnoosis noor meesarst, neuroloog dr. Allan Väljataga eksimatult minu probleemi - Meniere`i haigus. Tookord kirjutati mulle välja vereringet parandavat ravimit,Trentali. Kas see aitas, ei oska öelda, sest järgmine haigushoog tuli alles mitme aasta pärast. Mitte kohe ei ilmnenud mul kõik klassikalise Meniere`i haiguse tunnused. Kuigi olin lapsena põetud keskkõrvapõletiku tõttu kaotanud parema kõrva kuulmisvõime juba 5 aastaselt, säilis vasaku kõrva tundlikus ka peale esimesi haigusnähtusi. Ka ei mäleta ma olevat olnud erilist kohinat kõrvus. Ajapikku hakkas siiski ka vasaku kõrva kuulmisvõime langema ja 1995. aastal kirjutati mulle välja kuuldeaparaat. Selleks ajaks olin üle elanud juba üsna mitmeid haigushoogusid.

Kuidas ilmneb Meniere`i haigus?

Ma ei kavatse hakata siin selgitama haiguse tekkepõhjuseid. Sellest on kirjutatud piisavalt meditsiinilisi artikleid ja pealegi ei huvita teaduslik selgitus kuigivõrd haiget inimest. Kirjeldan vaid seda, mida olen ise kogenud ja üle elanud. Mitmetes artiklites räägivad inimesed, et nad tunnetavad tavaliselt ette haigushoo saabumist, kas siis suurenenud kohinaga kõrvas või eelneva uimasusega, kuid minul saabus haigushoog tavaliselt hoiatamata, olenemata kohast, olukorrast ja kellaajast. Tundub, nagu keegi võtaks pea väga tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale. Erinevalt tavalisest peapööritusest hakkab selle haiguse puhul  silmade ees keerlema ümbritsev keskkond, enamasti on keerlemine suunatud paremalt altpoolt vasakule ülespoole. Tasakaal ja arusaamine asendist kaob täielikult. Püsti seistes on kukkumine vältimatu. Enesetunne on äärmiselt halb, mis sunnib lamades pidevalt otsima paremat asendit, kuid selle muutmine voodis kutsub esile järgmise haigushoo. Tekib tugev iiveldus ja oksendamine. On võimalik lamada ainult ühes, kindlas asendis, vasakul küljel. Mõistus töötab selgelt, tihtipeale paraneb isegi kuulmine haigushoo ajal. Silmadega kindla punkti fikseerimine on võimatu, kuna kogu ümbrus näib pidevalt keerlevat. Terve keha on kaetud külma higiga, pulss väga madal (50), südametegevus nõrk. Ümbritseva temperatuuri tajumine vaheldub: kord tundub olevat kuum, kord külm. Kehatemperatuur on enamasti madal. Erilist vererõhu langust ei ole täheldanud.

Ravi

Ühe soovituse kohaselt on abi piparmündi- või kummeliteest haiguse mõningase leevendajana. Olen proovinud mõlemat, kuid eriliste tagajärgedeta. Piparmünditee mõju on ehk seletatav tema rahustava toimega, kuna haigus kutsub esile tugeva rahutuse. Paljusoovitatud Betaserc ei ole tavaliselt aidanud, sest see mõjub alles pikema aja jooksul tarvitatuna. Iivelduse vastu olen kasutanud Metoclopramiidi, kuid seda alles peale teatud aja möödumisel haigushoo algusest. Probleem on selles, et tavaliselt ei õnnestu ravimi võtmine, sest see kutsub esile iivelduse ja tablet oksendatakse välja. Raskematel jutudel olen lasknud kutsuda kiirabi, kes teeb süsti südame töö stimuleerimiseks. Haigushoog möödub tavaliselt nelja - viie tunniga, kuid mõnikord kestab ka tunduvalt kauem. Nõrkus ja ebameeldiv tunne jääb pikemaks ajaks, ööpäevast paarini.

Enesetunne haigushoogude vahelisel ajal

Tavaliselt on enesetunne normaalne. Mõnikord esineb kerge iiveldustunne ja tasakaaluhäired, eriti hämaras, kui pole võimalik silmadega fikseerida oma asendit ruumis. Samuti esinevad tasakaaluhäired siis, kui liikumise ajal suunata pilk mõnele vasakul või paremal asuvale objektile või vaadata üle õla tahapoole. Kindlust lisab juurde millegi stabiilse (majasein, tara) vahetus läheduses kõndimine, samuti pilgu kinnitamine mõnele kaugemale objektile (laternapost, majanurk). Ülespoole vaatamisel tekkib tavaliselt pearinglus. Ajuti ei ole võimalik pea järsk pööramine näiteks vasakule, kusjuures samal ajal pea paremale pööramine ei kutsu esile mingit reaktsiooni. Teinekord esineb sama nähtus pea pööramisel vastassuunas. Mingit reeglipärasust nimetatud nähtuste puhul ei ole täheldanud. Kohin ja vile kõrvus jätkuvad pidevalt. Lagedatel kohtadel, nagu näiteks väljakutel, muutub kõnnak ebakindlaks. Suures rahvahulgas viibides tekib pearinglus kergesti.

Võimalikud põhjused

Isiklike kogemuste põhjal võin väita, et üks suuremaid tegureid on stress. Olen kogenud väga suurt stressi kolmel korral, millele alati järgnes ka haigushoog enamasti sama või järgneva ööpäeva jooksul. Muid konkreetseid põhjuseid ei ole ma tähele pannud.

Abiotsingud

Kuna tavameditsiin näib olevat selle haiguse puhul võimetu, otsisin abi alternatiivsest ravist ehk homöopaatiast. Ravija tutvus väga põhjalikult minu senise seisundiga, tundes huvi ka kõige sellise vastu, millele ma ei osanud isegi ammendavalt vastata. Raviks määrati, nagu homöopaatias tavaks, ülipisikesed annused looduslikke ravimeid. Esialgu näis kõik minevat hästi. Poole aasta jooksul ei tekkinud ühtegi haigushoogu. Ka üldine enesetunne näis paranevat. Kuid siis algas kõik uuesti. Üks haigushoog järgnes teisele ja tulemuseks loobusin ravist, mis oli kujunenud üsna kalliks. Siinjuures tuleb mainida, et homöopaat ei olnud kuulnud kunagi minu haigusest, nagu ka paljud tavameedikud, sealhulgas ka üks kiirabiarst.

Mis abiks?

Olukord näis lootusetu, kuni avastasin Soome Meniere`i Liidu (Suomen Meniereliitto) kodulehekülje. Kõikide muude soovituste kõrval oli sealses foorumis soovitus vähendada soola tarvitamist. Ma ei ole kunagi olnud suur soola tarvitaja, kuid nüüd loobusin otsustavalt soola lisamisest kodus valmistatavatele toitudele. Jäi ainult see soolakogus, mis sisaldub valmistoiduainetes (leib, juust, vorst). Ka nende hulgast valisin vähema soolasisaldusega tooteid. Esialgu häiris mõnevõrra toidu maitsetus, kuid sellest sai üle muude maitseainete lisamisega. Peale selle harjus ka maitsemeel pikapeale mageda toiduga. Tulemus oli rõõmustav. Juba esimestest päevadest peale ei esinenud ühtegi vähegi raskemat haigushoogu. Need üksikud, mis tekkisid, möödusid tavaliselt paari minutiga, kusjuures mul ei olnud isegi vajadust pikali heita. Ei jäänud ka muidu nii tavalist ebameeldivat enesetunnet. Ainult väga vähestel kordadel olen pidanud olema veidi aega pikali, kuid ka need mõned korrad on möödunud kiirelt, ilma töövõimet vähendamata. Samas Soome foorumis oli ka soovitus loobuda täielikult suitsetamisest, kangest alkoholist ja piirata kofeiini sisaldavate jookide tarvitamist. Nende hulka kuulub loomulikult kohv, aga ka must tee, Pepsi-Cola ja Coca-Cola. Toetudes oma kogemustele võin kinnitada, et viimatimainitud joogid halvendavad enesetunnet. Paaril korral olen olnud sunnitud einestama avalikes söögikohtades. Näib, et ühekordne soolaga  ülemaitsestatud toidu söömine ei kutsu esile mingit reaktsiooni.

Millised on soovitused?

Nagu juba eelpool mainitud, tuleks loobuda soolast. Soovituslik kogus ööpäevas on 2 grammi, mille hulka tuleb lugeda ka valmistoiduainetes sisalduv soolakogus. Eriti käib see nõuanne laialdaselt kasutatava naatriumkloriidi e. tavalise keedusoola kohta. Soovitatakse asendada see pan-soolaga, milles naatrium on korvatud kaaliumiga. Kuid ka sellega ei tohiks liialdada. Kuna suitsetamisel on veresooni ahendav toime, siis tuleb kindlasti loobuda ka sellest. Vähesel määral on lubatud tarvitada kohvi, lahjat alkoholi ja kofeiini mittesisaldavaid karastusjooke. Karastusjookide puhul üldse tuleks eelistada gaseerimata tooteid. Soovitav on kerge kehaline koormus: jalutamine, ujumine, jalgrattasõit. Võimalusel vältida pingelisi olukordi, mis võivad viia tugeva stressini. Samuti tuleks vältida suuri füüsilisi pingutusi.

Lõpetuseks

Kahjuks on kõik need abinõud siiski vaid haiguse leevendamiseks. Tuleb leppida tõsiasjaga, et Meniere´i haigusest ei ole võimalik paraneda vähemalt meditsiini praeguse taseme juures. On olemas küll väga radikaalseid meetodeid, mille hulka kuulub ka tasakaalunärvi läbilõikamine, kuid see toob omakorda  kaasa uusi probleeme. Võime vaid loota, et kunagi leitakse siiski mingi tõhus ravim, mille abil on võimalik kui mitte vabaneda haigusest, siis vähemalt hoida eemal tülikad haigusnähtused.