Meniere`i infoleht

Lugupeetud lugeja.See koduleht räägib kõrvakohinast e. tinnitusest ja Meniere`i haigusest ning nendega toimetulekust. Huvi korral võib võtta koostajaga ühendust.

Kontakt [email protected]

Koostaja Heinar Kudevita


Osakondade asukohad ja kontaktid

Ühingu asukoht ja kontakt



Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing

Tallinna osakond

Toompuiestee 10, 10137 Tallinn

Eesti Vaegkuuljate Liidu kabinetis 208 teisel korrusel

Konsultatsioonid:

iga kuu teine teisipäev kella 13.00 - 15.00

iga kuu viimane teisipäev kella 17.00 - 19.00

Ühingu koosolek:

iga kuu viimane teisipäev kella 18.00 - 19.00

NB! juunist augustini vastuvõttu ja koosolekuid ei toimu


Reg.kood 80324194

[email protected]

A/arve EE582200221051948521  Swedpangas






Kodulehed

 

Eesti Vaegkuuljate Liidu koduleht  http://www.vaegkuuljad.ee/

Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu koduleht  http://www.tinnitus.ee

Soome Meniere Liit http://www.suomenmeniereliitto.fi/index.php

Soome Tinnitusühing http://www.tinnitusyhdistys.fi/index.php

Austraalia Meniere`i Ühingu koduleht  http://www.menieres.org.au/

Arkansase Ülikooli Prosper Meniere`i Ühing http://www.prospermeniere.com/prosper_contact.asp

Kasulikku lugemist

Järgmised leheküljed sisaldavat huvitavat informatsiooni. Mis aga puutub soovitatud dieetidesse, siis nende puhul tuleb appi võtta kaine mõistus

http://web.zone.ee/silicium/Sissejuhatus.htm

Ajaloost

Prantsuse arst Prosper Ménière nimetati 1838. aastal suure kurttummade Instituudi (Institut des Sourds-Muets) direktoriks Pariisis. Sellele töökohale jäi ta kogu oma ülejäänud eluks. Juba enne seda oli ta eriti huvitatud sisekõrvahaigustest  ja esitas oma nägemused kirjalikult Prantsuse Meditsiiniakadeemiale 1861. aastal. Ménière ei püüdnud selles määratleda konkreetset haigust, kuid tema eesmärgiks oli veenda oma arstidest kolleege, et sümptomid, nagu pearinglus, kuulmislangus ja tinnitus on omavahel seotud ja tõenäoliselt põhjustatud sisekõrvahaigusest. See oli revolutsiooniline ja väga vastuoluline mõte, mille vastu oli enamik tema kolleege. Ménière`i ajastul peeti kõrva ainult kuulmiselundiks ja oletati, et tasakaaluhäired ehk vertigo olid sarnased epilepsiahoo ja insuldiga, mille kohta arvati, et need on põhjustatud ebanormaalselt kõrgest verekogusest ajus. Eelistatud meetodid nende haiguste raviks olid aadrilaskmine ja kaaniravi, meetodid, mille kohta Ménière väitis, et need toovad sellisel juhul rohkem kahju kui kasu.

 


Artiklid ajalehtedes

Artikkel Terviselehes

Alguses surmahirm, pärast hirm, et ei suregi
Juta Üts, Terviseleht
5. detsember 2006 7:02     

Heinar tundis kummalist raskustunnet kõrvades oma 40. sünnipäeval. Häire oli nii ootamatu ja hirmutav, et ta pöördus selsamal päeval kõrvaarsti poole. Nimekas arst tegi uuringud ja teatas, et kõrvad on täiesti terved.

Kulus mõni aasta, siis tekkis uus raskete sümptomitega atakk. Lisandunud olid tasakaaluhäired, kuulmise langus ja tugev tinnitus (kõrvas või peas kuuldav kohisev, vilistav, põrisev lisamüra) ühes kõrvas.

Heinar: “Üks mu saatusekaaslasi on selle tõve kohta öelnud: alguses kardad, et sured, pärast kardad juba, et ei suregi… Enam kui veerand sajandi jooksul seda haigust põdenud, olen ka mina vahel tunnetanud, et eluisu on otsas. Mõned haigushood olen küll püstijalugi jaksanud läbi põdeda, raskematel juhtudel aga on tulnud kutsuda kiirabi.”

Lisandus kõrgusekartus

Atakid hakkasid tihenema neli aastat tagasi ja ikka rängemalt. See rikkus lõplikult tollal remondimeistri ametis oleva mehe tööelu. Nimelt tuli tal sageli ka tõstukeid remontida, aga haigusega oli lisandunud kõrgusekartus: objekti väikseimgi kõikumine mõjus halvasti.

“Ma ei olnud ealeski kõrguse ees mingit ebamugavust tundnud, omal ajal kaastöölistega Radissoni hotelli fassaadile üle 90 meetri kõrgusele tõstukit paigaldada oli mulle tühiasi. Käisin mitme tohtri jutul, kaasa arvatud Tallinna Mustamäe ja Tartu Ülikooli Kliinikumi arstid. Kõik kirjutasid tasakaaluhäire vastu preparaati Betaserc, millest ma mingit leevendust ei leidnud. Siis soovitas üks tuttav pöörduda homöopaadi poole.

Oli see nüüd usk paranemisse või aitas imeväikeste rohuannustega ravi tõepoolest, aga pärast seansse Tallinnas praktiseeriva  Marina von Schultzi juures tundsin end pool aastat õige hästi. Siis algasid atakid uuesti ja juba väga raskesti talutavalt. Pöördusin teise homöopaadi doktor Tatjana Vatteri poole, kes ütles, et niisugust tervisehäiret on ta ennegi ravinud. Haigushood tekkisid aga otse selle tohtri raviseanside ajal ja ma loobusin.”

Teave soolast loobuda

Internetist selle tõve kohta käivat infot otsides sattus ta Soome Meniere’i Liidu foorumile, kust leidis nõuande: soolavaba dieet. Eesti arstid ei olnud soola mõjust sõnagi lausunud. Hiljem luges ta, et üks doktorikraadiga Norra naistohter rääkis juba 1929. aastal selle tõve puhul soola vähendamisest menüüs.

“Soolavaba dieedi algusest on möödas pool aastat ja mul ei ole olnud enam ühtegi raskemat haigushoogu. Harvaks on jäänud ka kergemad hood. Kui tunnen, et maailm mu ümber hakkab pisut ringlema, heidan  tunniks pikali ja seejärel on kõik normis. Kordagi ei ole enam esinenud iiveldust.”

Heinar ütleb, et absoluutselt soolavaba dieet just vajalik ei ole, kaks grammi ehk veerand teelusikatäit võib päeva jooksul tarbida. Kaks grammi soola on, nagu öeldud veerand teelusikatäit! Mis tähendab, et juba paar-kolm lõiku rukkileiba ületab lubatu…

Kahest halvast vali parem

“Söön vaid peenleiba, selles on soola kõige vähem. Abikaasal on poodi minnes kaasas nimekiri mulle lubatud toiduainetest ja luup, et toodete kirbukirjas sildilt soolakogus välja lugeda. Kui tulebki kange isu hapukurgi, heeringa või soolakala järele, pean endalt küsima, kas mõni minut hüva kraami keele peal ja peapööritus maha murdmas ning vilekoor kõrvus või…

Hommikusöögiks on tavaliselt lahjavõitu tee suhkruga ja peenleib kas soolavaba kohupiimaseguga või köögiviljaga. Luban endale ka õhukese lõigu meie juustudest kõige magedamat Hiirte juustu. Lõunasöögi supp ja praad on nagu supp ja praad ikka, ainult vähimagi soolaterata. Olen siiski vahel lisanud raasu puljongikuubikust, mis sisaldab küll palju soola, aga siiski vähem kui sama suur tükike puhast soola.

Ega see toit alguses hästi ei maitsenud, kuigi abikaasa püüdis valmistamisel parima anda. Soola asemel soovitatakse tarvitada maitsetaimi ja vürtse, olen kõik järele proovinud ja oma eelistused paika pannud. Kas mõni eesti mees nõustuks sööma soolata hernesuppi või seapraadi? Arvan, et nõustuks küll, kui kahest halvast tuleb valida parem ja see halvem on ikka väga õudne. Pealegi harjub maitsemeel ajapikku mageda toiduga”

Kiirabi polnud kuulnud

Heinar on tänulik tollal veel noorele meesarstile Pelgulinna polikliinikust, neuroloog dr. Allan Väljataga`le, kes ka praegu seal töötab. Ainsana paljudest tohtritest, kelle käe alt läbi käidud, ütles arst kõhkluseta, et haiguse nimi on Meniere’i haigus. Samas ei olnud ühel välja kutsutud kiirabibrigaadi arstil aimugi, et niisuguse nimega haigus olemas on. Tõsi, harva esinevat ja erinevate sümptomitega tervisehäiret ongi raske diagnoosida. Mõnel patsiendil kuulmislangust ei tekigi, esinevad vaid tasakaaluhäired. Teisel on rasked iiveldushood, kuigi oksendamine selle tõve korral kergendust ei too.

Heinarile on haigushoo lähenemisest andnud märku nõrgenenud kuulmine, aga piinarikka protsessi ajal kuulmine mõnikord isegi paraneb. Tõsi küll, vaid ajutiselt. Teisest kõrvast kaotas ta kuulmise nelja-aastasena sõjaaegse meditsiini armetuse tõttu. Vigastatud kuulmekile arvataksegi üheks võimalikest Meniere’i haiguse tekke põhjustest. Põhjuseks peetakse ka stressi, aga antidepressandid haiguse arengut ei peata.

Meie põhiravim Betaserc

Kuulmisaparaadi, väsimatu abikaasa ja soolavaba dieedi toel tuleb mees praegu eluga normaalselt toime. Haigushoogudest on jäänud vaid ebameeldiv mälestus.

Heinar: “Et haiguse peamine põhjus on tundmatu, ei tunta ühtlasi ka ravimeid selle vastu. Tavaliselt kirjutatakse meil raviks välja Betaserci, aga näiteks Ameerikas ja Rootsis seda preparaati meniere’i raviks ei tunnistata. Kogu maailmas on meniere’i kliinikud, kus paljude erinevate ravimite ja eri meetoditega — hüpnoos, psühhoteraapia, sugestioon, nõelravi, rasva ja suhkru ainevahetuse korrastamine — selle tõve sümptomeid minimaliseerida püütakse.

Üks Soomes kasutusele võetud tõhusamaid vahendeid on antibiootikumi Gentamycini süstimine sisekõrva. Kasutusel on olnud ka sisekõrva suunduva kanali avamine kirurgiliselt. Kõik vahendid on haiguse kulgu mingil määral mõjutanud, enamus neist kahjuks lühiajaliselt.”

* * *

Meniere’i haigus on sisekõrva haigus, millele on tüüpiline kõrvakohin, halb kuulmine ja tasakaaluhäired. Haiguspilti kirjeldas esimest korda 1861. aastal prantsuse meuroloog Prosper Ménière. Kuigi haigust on tuntud üle saja aasta ja seda on järjepidevalt uuritud, ei teata tõve peamist põhjust.

Oletatakse, et Meniere’i haigus tekib ajutisest survest sisekõrvas. See põhjustab ataki, mis väljendub ühe kõrva (harvemini mõlema kõrva) tinnituses, kuulmise alanemises ja tasakaalu säilitamise raskustes. Käimine, kui see üldse õnnestub, on kõikuv. Raskematel juhtudel lisandub iiveldus ja oksendamine.

Ataki kestus võib olla paarikümnest minutist mitme tunnini. Seejärel kõrvakohin väheneb ja esmakordsete atakkide korral võib isegi kaduda. Taastuda võib ka kuulmine. Atakkide kordumisel halveneb kuulmine aga pidevalt, kusjuures alguses raskeneb vaid madalate toonide kuulmine, hiljem võivad kaduda kõik hääled.

Meniere’i haigust esineb nii naistel kui meestel ja haigushood algavad parimas tööeas ehk 30-50aastaselt. Soomes on sellesse tõppe haigestunud 20 000 kuni 30 000 inimest. Ligikaudu 10% patsientidel on haigus pärilik.

Allikas: www.suomenmeniereliitto.fi



Artikkel "Õhtulehes" 28.12.2010.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=408217


"Keegi võtaks nagu pea tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale."

Silja Paavle
28.12.2010






«Ma peaksin ringi käima nagu hobune silmaklappidega ja ainult otse vaatama. Nii oleks kõige parem.» Heinar Kudevita sõnul piisab, et inimesed temast tänaval mööduvad, ja juba hakkabki pea ringi käima.

Ka kõige elavama fantaasiaga inimene ei suuda ette kujutada, mida tähendab elu, kui päevast päeva ja aastast aastasse kuuled ööpäev läbi kõrvus justkui pasunahelisid. "See on Meniere’i haiguse juures kõige ebameeldivam," ohkab Heinar Kudevita.

Tegelikult ei puhu Heinar Kudevita (71) kõrvus siiski pasunad, kuid teda juba 30 aastat saatnud fantoomhelisid kirjeldab ta just nii.

Heinar on lugenud, et Meniere’i haigus arvatakse olevat viiel inimesel tuhandest. Eestis pole tema saatusekaaslaste arv teada, kuid näiteks Soomes on selle haigusega kimpus umbes 50 000 inimest. "Seega võiks Eestis neid olla umbes 6000," pakub ta.

Kui Meniere’i haigus endast märku andis, oli Heinar 40aastane. Pärast esimest atakki ei tundnud ta tükk aega midagi, kuni enesetunne muutus ühel päeval taas halvaks ja tekkis tunne, nagu kõrvas oleks ummistus. "Lapsepõlves põetud keskkõrvapõletiku tõttu ma parema kõrvaga ei kuule, esialgu arvasin, et see on sellest," lausub mees.


Käis tööl, hambad ristis
Nüüd teab Heinar, et tema haigus algas klassikalist skeemi pidi – esimeste haigushoogude vahe võib ulatuda isegi mõne aastani. Mees tänab õnne, et sattus Pelgulinna polikliinikus neuroloog Allan Väljataga vastuvõtule, kes pani talle eksimatult õige diagnoosi. "Paljudel saatusekaaslastel pole nii hästi läinud," teab Heinar. Meniere’i haiguse kolm klassikalist sümptomit on kuulmislangus, pearinglus ja tinnitus ehk fantoomhelid kõrvus, nagu Heinar neid nimetab. Kuna neid nähtusi võivad tekitada ka paljud teised haigused, ei saa vaid ühe sümptomi põhjal Meniere’i haigust diagnoosida.


Ravi tegi küll haigushoogudesse pausi, kuid need naasid ja hakkasid igapäevaelu häirima. Näiteks pidi elektrikust mees ehitustõstukeid paigaldades ka kõrgustes töötama, kuid haiguse viimases staadiumis, kui maailm tema ümber ringi käis, tegi ta seda, hambad ristis. Nüüd teab Heinar, et tegelikult kuulub Meniere’i haigus nende haiguste alla, mille puhul inimene ei tohi töötada elektrikuna.

Heinar on Meniere’i haiguse kohta aastate jooksul palju lugenud ning teab tänu sellele, et paljud haiged tunnetavad oma hoogusid ette. "Mina ei tundnud," nendib ta.

Oma haigushoogu kirjeldab ta nii: "Keegi võtaks nagu pea tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale. Ümbritsev hakkab silmade ees keerlema, enamasti on keerlemine suunatud paremalt alt vasakule üles. Tasakaal ja arusaamine asendist kaob, püsti seistes on kukkumine vältimatu. Enesetunne on äärmiselt halb, see sunnib lamades pidevalt otsima paremat asendit, kuid asendi muutmine kutsub esile järgmise haigushoo. Tekib tugev iiveldus ja oksendamine. Lamada saab ainult ühes asendis. Mõistus töötab selgelt, tihtipeale kuulmine haigushoo ajal isegi paraneb."

Et see on äärmiselt ebameeldiv, on haigus muutnud Heinari pisut alalhoidlikumaks. Nii väldib ta näiteks rahvarohkeid paiku, kus möödakõndivad inimesed panevad pea ringlema.

Kuid tegelikult on tal läinud hästi. Soome keele oskus on avanud talle naaberriigi Meniere’i liidu tegemised ning just soomlaste julgustusel sai paari nädala eest teoks ka ammune unistus – Vaegkuuljate Liidu juurde loodi Meniere’i ühing.

Soolast loobumine lõpetas atakid

Kuid abi on olnud ka praktilisem. Nimelt muutusid tema haigushood ravimitest hoolimata sagedaseks ja Heinar otsustas tarvitusele võtta Soome Meniere’i Liidu ajakirjast Meniere-Posti loetud ja tõhusaks tunnistatud nipi: soola ei tohi toidule lisada. "Nüüd ei tarvita ma soola juba neli aastat ja sellest saati pole mul ka ühtegi hoogu olnud," kinnitab ta.

Tõsi, soolata elu ei ole kerge, sest poest on vähese soolasisaldusega asju peaaegu võimatu saada. Heinari abikaasa käis algul poes luubiga ja uuris toiduaineetikette.

Kui aga toitudele soola ei lisa, kas need süüa sünnivad? "Sellega harjub. Väga paljud maitseained asendavad soola," kinnitab Heinar. Ta on kuulnud ka kurtmist, et inimesed ei suuda magedat toitu süüa. "Kui on valida, valin mina kindlalt tervise!" ei ole mees nelja aasta jooksul soolatoosi poole isegi vaadanud.

Peale soola ei tule Meniere’i haigust põdevatele inimestele kasuks ka kohvi, alkoholi, tubaka ja mullivee tarbimine ning stress.

Heinar on veendunud, et kuigi Meniere’i haigusest ei saa terveneda, on soolast loobumine talle igati kasuks tulnud. "Ühe 71aastase inimese kohta pole mu tervisel nüüd väga vigagi," sõnab ta.
 
 
 
 *
 
 
Artikkel Rakvere ajalehes "Kuulutaja"

http://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5828:tinnitus-ja-sellega-toimetulek&catid=47:tasub-teada

Tinnitus ja sellega toimetulek


Autor: Heinar Kudevita   
Reede, 23. november 2012
Paljud inimesed on kuulnud ja kuulevad pidevat vilet, kohinat, madala- või kõrgetoonilist undamist kõrvas. Millest see on tingitud?

Vastab Heinar Kudevita, Eesti Tinnituse ja Meniere'i Ühingu esimees

Statistika kohaselt kannatab umbes viiendik kogu inimkonnast kõrvakohina ehk tinnituse käes. Paljude inimeste jaoks on tegemist väga segava nähtusega, mis mõjutab otseselt nende igapäevast elu. Mõnel juhul on kuuldav heli nii vali, et inimene ei ole võimeline isegi uinuma.

Tinnitus on jäänud ja tõenäoliselt jääb veel pikaks ajaks mõistatuseks ka klassikalisele meditsiinile. Tinnituse tekkepõhjust ja olemust on püütud selgitada, kuid siiani on need selgitused jäänud pigem oletuste tasemele, seda enam, et inimesed kogevad tinnitust erinevalt.

Kuidas avaldub tinnitus?

Tinnitusest võib rääkida tunduvalt pikemalt, kui seda võimaldab leheruum. Asjast huvitatud võivad sellest täpsemalt lugeda ajakirjast "Meniere", mis on välja antud seni vaid veebiversioonina. Selle leiab aadressil http://heinar220.webs.com.

Rääkides tinnitusest tuleb ennekõige mainida, et tinnitus ei ole haigus, vaid sümptom, mis viitab mingile tervisehäirele või tagajärjele. Tinnitus võib tekkida pikemat aega mürarikkas keskkonnas viibimise, peaga seotud traumade, operatsioonide või mõne ravimi tagajärjel. Üks haigustest, mis kutsub esile tinnituse, on suhteliselt harvaesinev Meniere'i haigus. Samuti võib inimene tajuda vere pulseerimist kõrva ülipeentes veresoontes. See on tavaliselt mööduv nähtus ega kuulu tinnituse alla.

Oma olemuselt on tinnitus inimese poolt subjektiivselt tajutav heli, millel ei ole välist heliallikat. Tinnitus võib olla kuuldav ühes, harvemini mõlemas kõrvas. Uuringute põhjal võib öelda, et tinnitus esineb kõikidel inimestel, kuid suurema osa inimeste puhul on see nii vaikne, et ümbritsev taustamüra summutab selle. Paraku paljude jaoks ei ole asi nii lihtne. Nende jaoks kujutab tinnitus endast tõelist kannatuste rada, mis oma intensiivsusega segab igapäevast elu. Kuna tinnitus on eriti hästi tajutav just vaikuses, siis keskendumine on selle all kannatavate inimeste puhul peaaegu võimatu. Ei ole väga harvad ka juhused, kui inimesed on tinnitusest tingituna sooritanud või üritanud sooritada enesetappu. Meditsiini ajalugu on talletanud meile hollandi maalikunstniku Vincent van Goghi loo, kes tinnitusest tingitud meeltesegaduses lõikas endalt kõrva.

Kas tinnituse jaoks leidub ravi?

Kuna tinnituse täpset olemust ei ole suudetud veel kindlaks teha, siis ei saa rääkida ka mingist konkreetsest ravist. Mõnel määral on abi rahustitest, mis vähendavad stressi. Tõsi küll, internetist võib leida üsna mitmeid artikleid, milles reklaamitakse üht või teist vahendit tinnituse raviks. Enamasti on nende artiklite juures ka arvukalt kiitvaid hinnanguid rahulolevatelt patsientidelt. Kahjuks on tegemist vaid osava reklaamiga ja ühtegi reaalset tervenemisjuhtu ei ole ametlikult teada. Tinnitust on võimalik maskeerida teise, nn. taustaheliga, mis ületab oma helitugevuselt mõnevõrra tinnituse. Selleks kasutatakse maskereid, mis sarnanevad kuuldeaparaatidega, kuid mis erinevalt kuuldeaparaatidest genereerivad vajaliku sagedusega helisid. Kodustes tingimustes on võimalik kasutada mõnda muud heliallikat - raadiot, televiisorit või ka näiteks miniatuurset tubast purskkaevu. Vaegkuuljate puhul võib olla sellega probleeme, sest tasane heli ei ole neile kuuldav, pidev vali heli aga võib segada kaasinimesi.

Siiski on olemas ka veel üks võimalus tulla toime tinnitusega ja sellega kaasneva stressiga. Protsessi eeliseks on, et selle puhul ei kasutata mingeid ravimeid, see ei tekita mingeid väljaminekuid, puuduseks on aga see, et nõuab inimeselt pikaajalist aktiivset tegutsemist. Tegemist on tinnituse ümberõppega, mille puhul inimene õpib elama koos tinnitusega, surudes teadlikult tagaplaanile selle poolt tekitatud ebameeldivused. See näib esmapilgul võimatuna, kuid nii see siiski ei ole. Paljud inimesed on saanud kergendust, järgides suhteliselt lihtsaid juhendeid. Ainuke asi, mida sel puhul nõutakse, on järjekindlus.

Meditatsioon

Tinnituse ümberõppeks on olemas mitmeid meetodeid, peatume siin ühel neist - meditatsioonil. Tähelepanekud on näidanud, et mediteerimine võimaldab inimesel vähendada tinnituse poolt esilekutsutud stressi ja pikemaajalise mediteerimisega on võimalik saavutada sisemine harmoonia. Rootsis ja Soomes tegutsevad suuremate kliinikute juures kabinetid, kus asjatundjad juhendavad mediteerivaid gruppe ja üksikisikuid.

Mediteerimist võib vaadata kui organismile vaimse puhkuse võimaldamist. Selle käigus puhastatakse teadvus mõtetest ja tajutakse vaid käesolevat hetke. Ma ei hakka siinjuures lahti seletama mediteerimistehnikat, sest jutt läheks liiga pikale. Iga huvitatu võib leida vajalikku materjali kirjandusest või intenetist. Mediteerimisega liitub palju eelarvamusi. Tegelikult ei ole selles midagi salapärast. Sellega suudab hakkama saada igaüks, kes on saanud mõninga ettevalmistuse. Kuid jällegi peab rõhutama järjekindluse olulist osa. Ei ole piisav, kui mediteeritakse vaid siis, kui see meelde tuleb või selleks juhuslikult aega leitakse. Alustada on lihtsam grupis. Hiljem, kui meditatsioonitehnika, mis ei ole keeruline, on omandatud, võib jätkata iseseisvalt. Mediteerimise puhul tuleb silmas pidada, et tegemist on pikaajalise, tihti aastaid kestva protsessiga. Paljud inimesed on loobunud mediteerimisest just selle tõttu, et loodetud tulemus ei ilmne kiiresti. Oma tervise ja heaolu huvides peaks siiski iga inimene nägema natukenegi vaeva. See on tulemust väärt.

Heinar Kudevita esineb loenguga tinnitusest Rakveres, Lille 8, Puuetega Inimeste Kojas 26. novembril kell 13.